Adrealiin

Eile tekkis tööjuures idee, et läheks grillima. Kuna Jänese matkarajal ei ole erilist lootust leida kohta otsustati minna Luke mõisasse. Osad panid autoga kohale ja ma koos töökaaslasega rattaga. Sinna sirka 20km ja tagasi samapalju. Kuid tagasiteel oli pime ja kui auto vastu tuli oli näha ainult teeääre joont. Ja kui auto tagant tuli siis oli pimestus ja ei näinud midagi. Ees sõidab töökaaslane ja tagant sisse sõites kukume mõlemad. Samas, ei tea mis auk või kus oled. Väike vääratus ja võid olla auto ees.
Omamoodi adrealiini laskmine - soovitaks turvalisemat.
Samas peab enda rattale ka esi ja tagatuled ostma. Kunagi ei tea millal vaja võib minna

Mis teha kui tead......

......tead, et palju asju mis sa teed teed sa valesti?
Kas valida uus suund või minna vanamoodi edasi. Ja kas teha kaootiline suunamuutus või väike põige?
Tuleks teha suurem muutus. Kuid kas olen ikka nii tugev ja saan sellega hakkama. Pean kuidagi algust tegema. Üritan vähemalt.

viga eriti polekski

kui just seda viinaviga poleks.
Mõtlemapanev lause.

Klass

Läksin filmi vaatama juba teades mis seal tuleb. Pea aegu on kõik läbi elatud. Eks meenuvad vahetunnid kus poiste ring ümber ja igaüks lõi. Või see kus õpetaja sõbranna laps tegi mis tahtis ja süüdlane oli ikka see keda sai hästi süüdistada. Olen vist tugevam olnud ja selle üle elanud. Kuigi eks olukord oli natsa teistmoodi, kuigi ei olnud ka.
Tore, et selline film lõpuks ära tehti. Ehk suudab see film seda tragöödiat vältida, mis filmis lõpus oli. Sest seda pole Eestile vaja. Kuigi oleme enesetappude statistika eesotsas. Ega probleem pole noortes - sest probleem on ühiskonnas kus me elame. Ja selle parandamiseks ei teha mitte midagi. Kui tehakse siis see on tilk meepotis.

Elame kiusajatele kaasa, sest muidu satud ise kiusatavaks. Seda kardavad kõik.
Usume priimuse last, sest tema ütles mis on tõde.
Unustame ära kuni järgmise korrani.
Ei ole mõtet kooli helistada ja küsida mis juhtus, sest see teeb olukorra hullemaks.
Mida nn. klassi juht ütles nii teeme - ärme ise mõtle, sest kui mõtled oled teistmoodi.
Vägivald pole lahendus või ikka on???
See kes teistmoodi või käitub teistmoodi, see on keda kiusatakse.
Tuuleveskitega pole mõtet võidelda.
Ka sõbranna võib ümber muuta kindla arvamuse.
Vägivaldne ise ei tee olukorda paremaks.
Soovitus, et löö vastu ja siis hakatakse sind austama ei kehti. Kehtiks kui oleks aus üks ühega.
Üllatus, kus eestlased oskavad koostööd teha.
Enese lolljuses süüdista seda keda saab haavata ja kui ta kaasa ei lähe siis sunni teda vägisis.
Kui piir ületatud siis on juba hilja.
Piirid on seal kuhu ühiskond on need seadnud ja teinekord piiri ei eksisteeri.
Mis ühe jaoks normaalne on teise jaoks täitsa vastuvõtmatu.
Normaalust ei eksisteeri mujal kui su fantaasias.
Ühiskond on pime.

Need mõned mõtted mis tekkisid peale filmi vaatamist.

....väsimus, vist kevadväsimus

Hommikul läks tükk aega aega, enne kui suutsin ennast ülesse ajada. Vegeteerisin tükk aega. Selline rampväsimus peal. Eile õhtul sai rahulikult kodus oldud ja isegi magatud. Kuid eks see ole pikaajalise rabelemise töö. Loodan, et see üle saab. Kas rabelemine või väsimus. See on küsimus.

....see viimane, siis lähen.....

... mõtled, et joon õlle lõpuni ja siis lähen koju. Kuid selle aja jooksul juhtub nii mõndagi. Ja korraga avastad, et see pudel mis sa käes hoiad on viimane ja siis on juba hilja.
Eile läks veel õnneks. Kuid kas järgmine kord läheb?

Andestamnine...

..... andestamine on anne. Kes oskab see suudab elada selles ühiskonnas paremini. Mul on vist vähe tulnud andestada. Olen kõik asjad endasse võtnud ja sellega elanud. Suht keeruline nii. Ega ise tähele paneks kui silmi-kõrvu lahti ei hoiaks. Olen pettunud paljudes inimestes: isas, sugulastes, sõpradest jne.
Samas on olemas ka neid, kelle peale loota võib. Kuid reaalne elu ütleb, et loota saad sa ainult iseendale.
Andestades on endal kergem, kuid kuidas sa andestad inimesele, kes sulle pikka aega nn sitta keeranud. Valetanud ja vassinud ka. Ja ise ta on selle üle uhke. Ei meeldi mulle sellised inimesed. Kuigi kunagi sain taga väga hästi läbi. Nüüdseks on olukord, kus ühised sõbrad ei saa aru, mida ma oma käitumisega teen. Ja ongi järgmised sõbrad, kelles pettuda. Tegelt peaks kõigile andeks andma ja elama oma elu edasi. Ilma, et ma nende murede peale pead vaevaks.

Vähemalt on kevad Tartus ja saab nüüd rattaga ringi liigelda. Kuigi suht külm on sõita.