Klass

Läksin filmi vaatama juba teades mis seal tuleb. Pea aegu on kõik läbi elatud. Eks meenuvad vahetunnid kus poiste ring ümber ja igaüks lõi. Või see kus õpetaja sõbranna laps tegi mis tahtis ja süüdlane oli ikka see keda sai hästi süüdistada. Olen vist tugevam olnud ja selle üle elanud. Kuigi eks olukord oli natsa teistmoodi, kuigi ei olnud ka.
Tore, et selline film lõpuks ära tehti. Ehk suudab see film seda tragöödiat vältida, mis filmis lõpus oli. Sest seda pole Eestile vaja. Kuigi oleme enesetappude statistika eesotsas. Ega probleem pole noortes - sest probleem on ühiskonnas kus me elame. Ja selle parandamiseks ei teha mitte midagi. Kui tehakse siis see on tilk meepotis.

Elame kiusajatele kaasa, sest muidu satud ise kiusatavaks. Seda kardavad kõik.
Usume priimuse last, sest tema ütles mis on tõde.
Unustame ära kuni järgmise korrani.
Ei ole mõtet kooli helistada ja küsida mis juhtus, sest see teeb olukorra hullemaks.
Mida nn. klassi juht ütles nii teeme - ärme ise mõtle, sest kui mõtled oled teistmoodi.
Vägivald pole lahendus või ikka on???
See kes teistmoodi või käitub teistmoodi, see on keda kiusatakse.
Tuuleveskitega pole mõtet võidelda.
Ka sõbranna võib ümber muuta kindla arvamuse.
Vägivaldne ise ei tee olukorda paremaks.
Soovitus, et löö vastu ja siis hakatakse sind austama ei kehti. Kehtiks kui oleks aus üks ühega.
Üllatus, kus eestlased oskavad koostööd teha.
Enese lolljuses süüdista seda keda saab haavata ja kui ta kaasa ei lähe siis sunni teda vägisis.
Kui piir ületatud siis on juba hilja.
Piirid on seal kuhu ühiskond on need seadnud ja teinekord piiri ei eksisteeri.
Mis ühe jaoks normaalne on teise jaoks täitsa vastuvõtmatu.
Normaalust ei eksisteeri mujal kui su fantaasias.
Ühiskond on pime.

Need mõned mõtted mis tekkisid peale filmi vaatamist.